19. Kes ei taha külluseajastut

Kuula podcastina:

Spotify · YouTube · YouTube Music

Me elame kontrastide ajastul. Peaaegu iga nädal tuleb välja uus mudel, lahendatakse järjekordne matemaatikaprobleem või testitakse vananemise ravimist inimeste peal. Kui vanasti testiti uusi mudeleid nii, et lasti neil võimalikult veidraid pilte teha, siis nüüd testitakse nende võimekust täiesti töötav ja mängitav FPS-mäng valmis ehitada. Masinintelligentsi jõudlus on nii palju kasvanud, et kui ideid jagub, on nende elluviimine järjest lihtsam. Samal ajal on olemas inimesed, kes kõike tehisaru loodut eitavad ega taha sellega mingit tegemist teha. See on minu jaoks nii veider ja arusaamatu, et otsustasin sellest kirjutada.

Esimene grupp inimesi kardab, et liigse tehisaru kasutamise tõttu jääb inimene lolliks, sest ei kasuta enam oma aju. Sellel argumendil on tõepõhi all ja seda on välja käidud aastatuhandeid. Juba Sokrates ütles, et kirjutamine on halb, sest siis ei kasuta inimesed enam oma mälu. Kui tuli raadio, kardeti, et enam ei loeta raamatuid. Kui tuli televiisor, räägiti täpselt samamoodi: lugege ikka raamatuid, ärge vaadake telekat, see mädandab aju. Siis tulid arvutimängud, sotsiaalmeedia ja nüüd tehisaru. Iga laine harjal on hurjutatud, et see uus asi on kõige ohtlikum.

Osalt on see kriitika muidugi õigustatud. Kes enne tegi asju üle jala — kirjutas kirjavigade, puudulike komade ja selge mõtteta —, see toodab nüüd tehisaruga tekste nii, et ise üle ei loe, ja postitab suvalist jama. Väga laias laastus võibki öelda: kes on ainult tarbija, see jääb lollimaks. Oled sa raamatute lugeja, televaataja või telefonikerija — kui sa oled passiivne ja ainult tarbid, siis sa ilmselt jäädki lollimaks. Aga kui sa oled aktiivne, teostad oma ideid, teed midagi paremini või õpid midagi uut, siis õpid sa tegemise käigus niikuinii, isegi kui õppimine polnud su eesmärk. Tegijad saavad paremaks, tarbijad jäävad lollimaks.

Teine grupp on inimesed, kellel on suhteliselt rahulik ja mugav elu ning kes kardavad kaost, mida nii kiired muutused kaasa toovad. Ja seda kaost on näha. Kogu aeg tulevad uued uudised, avastused ja läbimurded; pidevalt keegi räägib, mida kõike tehisaruga teha saab. Nad ei jõua sellega sammu pidada ega taha kogu seda melu, mis selle ümber toimub. Ja kui ei jõua sammu pidada ega ise uurida, siis hiilivad nende argumentidesse sisse ka ammuilma ümberlükatud väited, nagu tehisaru andmekeskused kasutaksid kogu kohaliku vee ära, tekitaksid inimesi haigeks tegevat suminat ja tõstaksid elektrihinnad taevasse. Nemad tahaksid lihtsalt rahulikult elada ja eesliini teadussaavutused neid eriti ei huvita.

Järgmine grupp arvab, et kui miski ei ole bioloogilist päritolu, siis sellel ei ole väärtust. Ei tehisaru kunstil ega kirjandusel, ei muusikal ega mängul, veebilehel ega dokumendil — mitte sellepärast, et masin ei suudaks head kunsti teha või et kõik oleks sodi, vaid sellepärast, et nende arvates suudab luua ainult bioloogiline olend, kellel on keha, kannatused ja kogemused. Kõik muu on alaväärtuslik. Nüüd, mil meil on tekkinud intelligentsivõimendus, leidub inimesi, kes peavad seda halvaks. Nende silmis ei tohi generatiivseid tööriistu kasutada, sest nende loodu on sisutühi ja väärtuslik on vaid inimkogemusest sündinu.

On ka veel radikaalsemaid: neid, kelle jaoks inimese praegune bioloogia on ülimuslik ja seda ei tohi kuidagi muuta, parandada ega täiustada. Vananemine ei ole nende jaoks haigus, mida saab ravida, vaid paratamatus, mida ei tohi puutuda. Inimesed ei peaks minema teistele planeetidele ega püüdma iga hinna eest maailma ja iseennast parandada, vaid rahulikult eksisteerima, kasvuootused maha tõmbama ja vaikselt nurgas tiksuma. Mateeriat ei tohi muuta — ainuke lubatud tegu on konserveerimine, inimeste arvelt.

Nad peavad seda õigeks moraalseks vaatepunktiks. Nad keeraksid kõik tehisaru arendused kinni, kustutaksid mudelid, keeraksid aja tagasi ja siis peataksid selle. Kus täpselt, pole selge, aga peamine on see: olgu meil see tehnika, mis praegu on, rohkemat ei ole vaja. Ühelt poolt on nende argument eksistentsiaalne risk, aga eelkõige usuvad nad, et ilma bioloogiata, ilma kehata, ei saa olla mõistust ega kogemust. Et võiks tekkida Masinmõistus — päriselt teadvusega digitaalne olend —, seda nad võimalikuks ei pea, ja kõik katsed selles suunas on nende silmis halvad. See sarnaneb juba religioosse fundamentalismiga, eriti selles osas, mis kutsub üles kõiki mudeleid kustutama ja arendusi seisma panema.

Oma osa on siin ka argumendil, et kuna tehisaru on treenitud kogu inimkonna teadmiste pealt ilma tasu maksmata ja luba küsimata, siis on kõik tehisaruga seotu üles ehitatud vargusele ja seetõttu ebamoraalne. Seda väidetakse hoolimata asjaolust, et tehisaru kaudu tuuakse kõik need teadmised tagasi inimesteni – alates kõige targematest mudelitest, mille eest peab maksma, kuni tasuta vabavaraliste mudeliteni, mida igaüks saab ka oma kodusel riistvaral jooksutada. See grupp ei keeldu lihtsalt ise tehisaru kasutamast, vaid tahab selle kõigi jaoks ära keelata.

Keeldumine on igaühe õigus – las nad olla. Aga tehisaru kinni keerata enam ei saa ja inimesed, kes loovad, avastavad ning inimkonda edasi viivad, ei taha, et meie intelligentsi vähendataks. Juba nii laialt levinud tehnoloogia piiramine nõuaks tohutu jälgimisühiskonna kehtestamist.

Külluseajastu ei tähenda seda, et me kõik peame iga uue tehnoloogia sunniviisiliselt omaks võtma. See tähendab eelkõige valikuvabadust. Need, kes näevad tõelist väärtust ja autentsust ainult puhtas inimlikus pingutuses ning bioloogilistes piirides, saavad jätkata oma loometööd täpselt nii nagu varem – keegi ei võta neilt seda õigust. Kuid sama oluline on õigus neil, kes soovivad oma võimeid masinintelligentsiga võimendada, haigusi seljatada ja inimkonna teadmiste piire avardada. Me ei saa peatada progressi ega hävitada juba loodud mudeleid, sest selline keeldude jõustamine tähendaks digitaalse inkvisitsiooni sündi ja vaba ühiskonna lõppu. Tõeline külluseajastu on piisavalt avar, et mahutada endasse mõlemad: nii tehnoloogiaga võimendatud loojad kui ka need, kes valivad teadlikult traditsioonilisema, aeglasema tee. Seda valikut ei tohi aga teiste eest ära teha.