This encapsulates the defining flaw of Estonia's AI discourse: we find endless time to worry about artificial intelligence, but none to solve real-world problems with it. We command more computational intelligence and capable tooling than at any point in history. Yet instead of asking how to reach the vulnerable or slash administrative friction, we retreat behind hypothetical perils. As long as…
Selles peitubki Eesti tehisarudebati peamine viga: leitakse lõputult aega tehisaru üle muretsemiseks, aga mitte tehisaruga kitsaskohtade lahendamiseks. Meie käsutuses on rohkem arvutuslikku võimekust ja nutikaid tööriistu kui kunagi varem, kuid selle asemel et küsida, kuidas abivajajateni päriselt jõuda või bürokraatiat vähendada, peitutakse ohtude taha.
On olemas inimesed, kes kõike tehisaru loodut eitavad ega taha sellega mingit tegemist teha. See on minu jaoks nii veider ja arusaamatu, et otsustasin sellest kirjutada.
Every new creative tool brings a wave of bad taste first. The GeoCities-era homepage was full of blinking neon text, half a dozen different typefaces, and animated GIFs drifting across the background. And of course the automatic background music kicked in. In the Photoshop era, lens flare and drop shadow went onto every other design. PowerPoint's achievements have earned galleries of bad design…
Iga uus loomevahend toob esmalt kaasa maitsetuse laine. GeoCitiesi ajastu koduleht oli täis vilkuvaid neoonkirju, tekst oli poole tosina erineva kirjatüübiga ja taustal liikusid animeeritud GIF-id. Ja muidugi läks käima ka automaatne taustamuusika. Photoshopi ajastul lisati lens flare ja drop shadow igale teisele kujundusele. Ning PowerPointi saavutustest on tehtud eraldi halbade kujunduste…