Metssigade arvukuse ohjamine on osa Eesti seakasvatuse kaitsmisest

Metssigade arvukuse ohjamine on üks olulisemaid viise vähendamaks sigade Aafrika katku (SAK) leviku riski. Haigus ei kujuta ohtu inimesele, kuid on metssigadele ja kodusigadele väga ohtlik. Samuti toob taud seakasvatajatele ulatuslikku majanduslikku kahju. See omakorda tähendab vähem kodumaist sealiha, suuremat sõltuvust impordist ja väiksemat kindlustunnet meie enda toidujulgeoleku suhtes. Seda kahju nägime eelmisel aastal väga valusalt. SAKi leviku piiramisel on üks olulisemaid samme metssigade arvukuse vähendamine. Haigus levib peamiselt siis, kui loomad puutuvad kokku haige metssea, tema eritiste või nakatunud looma jäänustega. Mida vähem on metssigu, seda vähem on ka omavahelisi kontakte ja seda väiksem on võimalus, et viirus edasi kandub. Arvestada tuleb ka sellega, et viirus võib püsida pinnases ja surnud metssigade korjustes nakkusohtlikuna mitu kuud, mistõttu ei kao taud loodusest kiiresti.

Seega pole metssigade küttimismahu määramine pelgalt jahinduslik samm. See on abinõu, millega kaitsta loomade tervist, hoida Eesti maaelu elujõulisena ning tagada, et meie toidulauale jõuaks ka edaspidi kodumaine toit.

Küttimismahu eesmärk peab olema selge. Piirkondades, kus metssigade asustustihedus on kõrgem, tuleb arvukust langetada tasemele alla kolme isendi 1000 hektari jahimaa kohta. Seda ikka selleks, et ennetada puhanguid kodusigadel. Piirkondades, kus arvukus on juba madalam, tuleb vältida selle uut tõusu. Aluseks peavad olema seireandmed, jahimeeste tähelepanekud, varasemad küttimistulemused, metssigade tegevusjäljed, kahjustused ja SAKi leiud. Selleks teevad Keskkonnaamet, Keskkonnaagentuur, Eesti Jahimeeste Selts ja Põllumajandus- ja Toiduamet tihedat koostööd. 

Metssiga on väga hea sigimisvõimega ning soodsates tingimustes võib arvukus kiiresti taastuda kui küttimissurve jääb liiga väikseks. Seetõttu kutsume kõiki jahimehi suhtuma täie tõsidusega metssea arvukuse tõusu vältimisse. Kui piirkonnas ilmuvad uued metsseakarjad või toimub juurdekasv, tuleb ka küttimismahte sellele vastavalt suurendada. Oodata ei tohi hetkeni, mil probleem on juba käes – ennetamine on alati tõhusam ja märksa väiksema hinnaga, kui hiljem taudi tagajärgi likvideerida.

Tahan tänada kõiki jahimehi väga suure panuse eest. Metssigade küttimine, seire, proovide võtmine ja taudiohu vähendamine nõuavad aega, järjepidevust ja valmisolekut tegutseda ka siis, kui see tuleb pere, puhkeaja või igapäevase töö arvelt. See panus on väga oluline Eesti seakasvatuse kaitsmisel –  mida paremini suudame metssigade arvukust ohjata ja taudiohtu ennetada, seda väiksem on võimalus, et SAK jõuab kodusigadeni. 

Erilise tähelepanu all on kodusigade farmide ümbrus. Kui sellistes piirkondades tuvastatakse metssigade olemasolu, tuleb reageerida kiiresti ja sihipäraselt. Metssigade viibimine farmide läheduses suurendab oluliselt riski, et viirus võib jõuda kodusigadeni. Seda  otsese või kaudse kontakti kaudu – näiteks inimese tegevuse, saastunud pinnase, transpordi, töövahendite või sööda kaudu. Seepärast on oluline, et metssigade arvukus farmide ümbruses oleks võimalikult madal ning kõik riskikohad oleksid teada ja jälgimisel. Selleks teevad jahimehed koostöös seafarmidega droonilende, et tuvastada metssigu farmide läheduses.

Metssigade populatsiooni ohjamine toimub aktiivselt ka meie naabrite juures. Lätis ja Leedus on metssigade küttimine samuti oluline osa SAKi ohjamisest. Ametliku jahistatistika järgi kütitakse mõlemas riigis viimastel hooaegadel kümneid tuhandeid metssigu aastas. Täpsed arvud kõiguvad hooajati, sõltudes arvukusest, taudiolukorrast ja piirkondlikest eripäradest, kuid üldine suund on sama. Metssigade arvukust tuleb hoida tasemel, mis vähendab viiruse leviku võimalusi. Baltikumi kogemus näitab, et küttimine pole ainus meede, kuid ilma selleta ei ole võimalik SAKi riski tõhusalt vähendada.

Samas ei tähenda metssigade arvukuse ohjamine üksnes jahipidamist. Väga oluline on bioturvalisus – jahivarustuse, jalanõude, sõidukite ja töövahendite puhastamine, kütitud loomade korrektne käitlemine, proovide võtmine ning surnult leitud metssigadest teavitamine. Samuti korjuste eemaldamine loodusest, mis on samuti jahimeeste õlul. Iga metssigadega kokku puutuv inimene peab mõistma, et hooletus võib viiruse edasi kanda kohta, kus tagajärjed on väga tõsised.

Hea meel on näha, et SAKi ei käsitleta enam ühe ameti probleemina. Toimuvad iganädalased operatiivsed koostöökohtumised, kus osalevad ametkonnad, teadlased, jahimehed, loomaarstid ja seapidajad. Selline koostöö on hädavajalik, sest tauditõrje õnnestub ainult siis, kui info liigub kiiresti ja otsused sünnivad ühise arusaama põhjal.

Põllumajandus- ja Toiduamet koostab koos partneritega SAKi tegevusjuhist, mille eesmärk on aidata hoida Eesti seakasvatust ning ennetada taudi levikut. Juhis peab andma selgema raamistiku nii ennetustegevusteks, reageerimiseks kui ka koostööks olukordades, kus risk suureneb.

Meie ühine eesmärk ei ole kindlasti metssiga Eesti loodusest kaotada, vaid hoida tema arvukus tasemel, mis vähendab taudi leviku võimalust ja kaitseb kodusigade farme.  Praegu tuleb teha vajalik pingutus, et see tase saavutada. Kui see eesmärk on saavutatud ja taudirisk vähenenud, pole loodetavasti tulevikus enam vaja nii suures mahus küttida ja saab keskenduda tasakaalu säilitamisele. 

SAKi tõrjumisele ei ole üht lihtsat lahendust, kuid selge on see, et metssigade arvukuse kontrolli all hoidmine on üks neist olulistest sammudest, mida me ei saa tegemata jätta.