TIM BLUZI TOP 10 | Kes on tänavuse roosiaia peo säravaimad ja stiilseimad külalised?

Suvine vastuvõtt roosiaias on omaette meelelahutus. Võrreldes 24. veebruaril toimuva piduliku vastuvõtuga on aiapeo formaadis üritus märksa vabameelsem. Õhtukleitide asemel sobivad suurepäraselt kergemad lõiked ning ka mehed ei pea frakki selga ajama.

See ei tähenda muidugi, et kõik kõige pöörasemad moefantaasiad on teretulnud. Ei! Näiteks Crocsid, isegi rohkelt Jibbitzidega kaunistatud, võiks siiski oma koduaias kandmiseks jätta. Ka sviitrid (jah, Tommy, isegi suure ja uhke Diori logoga sviitrid) sobiksid pigem mõnele teisele üritusele.

Üldiselt pakub vabas õhus toimuv päevane pidu külalistele tõesti rohkem võimalusi leidlikkust demonstreerida ning tuua mängu uusi ideid, kangaid, värve ja aksessuaare. Kas seda võimalust ka kasutati, on aga hoopis teine küsimus.

Halastamatu ilmateade, tuleb tunnistada, rikkus paljude moeplaanid. Isegi Õhtulehe moe- ja meelelahutusbrigaadi koosolekul päev enne pidulikku vastuvõttu valitses sombune meeleolu – keegi ei tahtnud oma erilist ja aegsasti läbi mõeldud kostüümi vihmakeebi alla peita. Nalja teete?!

Õnneks on Eesti ilm nagu Bingo loto – pidev pettumus, aga lootust kaotada ei tohi, sest vahel veab ikka. Kell 18 hakkas vihm natuke taanduma, jõudes aga paljude tuju siiski pisut rikkuda. Külaliste kostüüme täiendasid vajalikud aksessuaarid – keebid ja vihmavarjud, mis said õhtu peaaktsendiks.

Hakkame aga pihta! Ligi 2200 külalist on päris ambitsioonikas arv. See tähendab ka väga palju kostüüme, kusjuures väga palju erinevaid kostüüme. Kuigi teoorias peaks see nii olema, oleks naiivne loota, et suur osa külalistest on oma moevalikute pärast kõvasti pead murdnud. Seega on ootused pigem tagasihoidlikud. Enamik saabujaid ei pingutanud, et oma mugavustsoonist välja astuda. Ühest küljest on see arusaadav – rasked ajad, eks. Teisalt on mul raske moe seisukohast õigustada valikuid, mille puhul pole kandja imevähekegi mõelnud, kuidas need tänapäeva moemaailmaga suhestuvad.

Räägime korraks ka „asjadest, mis töötavad alati“ – ehk sellest ühest kleidist, mille kapist välja võtame siis, kui viimasel hetkel pole midagi muud selga panna. Peab meeles pidama, et ajatute esemete puhul on olulisem kontseptsioon kui konkreetne rõivaese ise. Ja ma ei räägi siinkohal vintage'ist. See, et ostsite 1996. aastal ilusa musta kleidi, ei tähenda automaatselt, et see näeb 18 aastat hiljem sama värske ja stiilne välja. Mõte ise võib olla ajatu, aga mood liigub edasi: muutuvad kangad, siluetid ja rätsepatöö. Sama kleit mõnest uuemast kollektsioonist mõjuks tõenäoliselt hoopis teistsugusena. Seega mängivad rõivavaliku puhul olulist rolli ka aktuaalsus ja oskus tajuda tänapäeva moemaailma.

Enamik moevalikuid jääb pigem neutraalsesse tsooni – need ei ole halvad, kuid samas pole neist ka suurt midagi rääkida. Korrektsed ja turvalised variandid, mis kedagi ei häiri ega ka eriti kõneta. Domineerivad pastelsed ja rahulikumad toonid. Ka lillemotiivid on, nagu alati, kevadsuvisel hooajal väga populaarsed. „Florals for spring – groundbreaking!“ nagu ütles Miranda Priestly filmis „The Devil Wears Prada“. Siiski leidsid mõned külalised viisi, kuidas klišeedest kõrvale kalduda.
Vahepeal vilksatavad massi seas ka mõned erksamad värvilaigud, kuid vähesed neist jätavad tõeliselt hea mulje. Tihtipeale mõjuvad need pigem karnevalilikult kui teadliku ja loomingulise moevalikuna.