KUULA! „NOORED EI VIITSI VAIKIDA“ | Tõru Kannimäe sotsiaalmeedia mõjust: päriselu on palju ägedam kui TikTokis videote skrollimine

Taskuhäälingus „Noored ei viitsi vaikida“ tunnistab noor näitleja, et ka tema veedab vahepeal liiga palju aega telefonis. Juttu tuleb nii Haapsalust Tallinnasse kolimisest, üksinda elamisest, Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) teatriklassist kui ka kooli ühendamisest näitlejatööga. Lisaks räägime ka septembris kinodesse jõudvast filmist „Morten“ ja võtteplatsil juhtunud äpardustest.

Jasper filmist „Fränk“ on ilmselt sinu seni pilkupüüdvaim roll. Oled öelnud, et „Fränki“ lugu ja film ise aitavad kaasa sellele, et inimesed räägiksid rohkem vaimsest tervisest ja üldse perekonda puudutavatest teemadest. Kui kerge või raske on sul ennast avada?

Tõru Kannimäe ja Derek Leheste Vanalinna Hariduskolleegiumi ees pidulikul avaaktusel.

See jällegi oleneb, aga ma ei taha igavat vastust anda. Mul pole eriti lihtne ennast avada, eriti kui kohtun uute inimestega. Alguses läheb ikka aega, et ennast päriselt näidata ja võib-olla seda päris Tõru välja tuua.

Jah, pigem pole sellistel teemadel kerge rääkida. Ise ütlen endale, et seda peaks tihti tegema, kuid siis olen jälle kuidagi arg. Peaksin ka ise võib-olla rohkem rääkima keerulisematel teemadel.

Oled varem rääkinud ka toksilisest maskuliinsusest ja kuidas see on seotud grupikuuluvustundega – kõik see ju mõjutab, mil määral me end teistele avame. Palju sa oled täheldanud, et väline surve sotsiaalmeediast või eakaaslastelt mõjutab noori ja mil määral nad end avavad?

Arvan, et see mõjutab väga. Isiklikult tunnen, et olen igapäevaselt sellises keskkonnas, kus inimesed julgevad olla rohkem nemad ise. Võib-olla mu ümber on lihtsalt sellised inimesed, aga kui kõnnin näiteks tänaval ringi ja näen mingit noortepunti, siis on nad kõik täpselt samamoodi riides.

Sotsiaalmeediast võib tekkida tunne, et alati peab kellegi teise moodi olema – nii tekib kuuluvustunne. Võib-olla pole see ka vale, aga ma ise vähemalt arvan, et inimesed võiksid olla julgemad ja proovida rohkem erinevaid asju.

Foto: Erakogu

Aga kas sina oled oma käitumist või ennast mingites olukordades muutnud, et kuskile sobituda?

Jaa. Mitte võib-olla, et kuuluda, aga kui suhtlen erinevate inimestega, siis teen seda kuidagi automaatselt erinevalt. See võib tuleneda ka alateadlikust soovist kellelegi rohkem meeldida, aga saan sellest alles hiljem aru.

Noortega seonduvatest sotsiaalsetest probleemidest räägitakse viimasel ajal meedias väga palju. Mis on sinu hinnangul peamised tänapäeva noori varitsevad probleemid?

Arvan, et kõige suuremad probleemid on igaühel subjektiivsed. Kui mõtlen aga objektiivsetele probleemidele, tuleb ikkagi pähe sotsiaalmeedia ja sellega seonduv. Tunnen, et see on ka minu jaoks probleem: vahepeal olen ikka liiga palju seal telefonis ja doomscroll'in. See võib olla probleem, aga ma ei tea, mis võib muutuda näiteks kümne aastaga.

Kuidas siis ikkagi tuua noored ekraanide tagant rohkem välja?

Nii mina ise kui ka kõik noored peaksid kuidagi aru saama, et päriselu on palju ägedam kui TikTokis videote skrollimine. Aga kuidas seda probleemi lahendada, ma täpselt ei teagi. Esimene samm olekski panna see telefon käest ära ja ma ei tea… mine õue jalutama.

Foto: Erakogu

Jah, tavaliselt kui telefoni ära paned, saad aru, et on palju parem tunne. Tunnen, et liigne skrollimine tekitab ka stressi, sest kõik muud tegevused jäävad tagaplaanile.

Jah! Ja mida sa tegelikult sellest skrollimisest ikka saad? Sa isegi ei mäleta enam viimast TikToki Reelsi, mida nägid.

Kuula täispikka episoodi, et teada saada, millisena näeb Tõru enda tulevikku ja milliseid rolle sooviks ta veel proovida!