Kas poliitik peaks olema vaba? Mõtted enne valimisi.

See artikkel on inspireeritud minu ingliskeelsest podcastist „Dmitri’s Door“, 3. episoodist.

Valimiste eel kerkib ikka küsimus: kuidas teha oma valik? Kohalikul tasandil tundub, et jutt käib peamiselt teedest, praami graafikust või koolist. Tegelikult mõjutavad need otsused aga palju enamat.

Ometi ripub nende küljes midagi palju suuremat: meie vabaduse kvaliteet ja tõeline mõju meie kogukonna jaoks. Mitte ainult väline, “tee mis tahad” vabadus, vaid ka sisemine rahu, küpsus, võime mitte reageerida valule valuga, ja lõpuks õnnelikkus.

Kui tahame, et Hiiumaa oleks koht, kus mõlemat vabadust on rohkem, siis tasub valimishetkel vaadata kandidaate just läbi nende kahe mõõtme.

Kui inimesel puudub väline vabadus, näiteks kindlustunne, et ta saab hakkama ka ilma poliitilise ametita, tekib paratamatult sõltuvus oma positsioonist. Kui kogu sissetulek ja eneseväärikus seisab ühe palga najal, muutub iga otsus varjatult enda, mitte kogukonna teenimiseks.

“Vabadus” ei võrdu ainult lubade ja võimalustega. Olen start-up’ide maailmas näinud, kuidas välise vabaduse tipp – suur raha, mõju, “äraostmatu” ajagraafik - ei lahenda sisemisi sõlmi. Mõni müüb ettevõtte, ostab paadi ja kiire auto… ning avastab, et tühjus on endiselt alles. Kui sisemised haavad on ravimata, hakkab välise vabaduse jõud tegema kahju: suhted pragunevad, otsused muutuvad kaitsevõitlusteks.

Seal sain selgeks, et ükski väline tegur ei suuda anda seda, mida nimetame sisemiseks vabaduseks. See tekib alles siis, kui õpid oma haavade ja hirmudega toime tulema.

Poliitikas on see eriti nähtav. Kui inimene pole teinud oma sisemist tööd – õppinud taluma kriitikat, vaadanud ausalt oma motiividele otsa, leppinud sellega, et ta ei pea kõigile meeldima – hakkab ta vabaduse asemel jahtima kinnitust: positsiooni, palka, aplausi. Nii tekib sõltuvus toolist. Ja sõltlane ei tee pikas plaanis kogukonnale parimaid otsuseid.

Kui poliitikul on aga olemas mõlemad - väline vabadus, mis annab sõltumatuse, ja sisemine vabadus, mis hoiab teda ausana, siis ta ei pea klammerduma tooli külge. Ta saab teha otsuseid kogukonna, mitte oma positsiooni pärast.

Mida valija saab teha? Kuula kandidaadi toonist, mitte ainult sisust. Kas ta räägib rahulikult ka ebamugavatel teemadel? Kas tunnistab oma vigu? Kas tal on elus olnud perioode, kus ta on suutnud vähemaga läbi ajada – mitte vaesuse romantikast, vaid päriselt, valikust? Need on märgid sisemisest vabadusest, mis hoiab välise vabaduse tervena.

Kujutle haiglat, kus kirurgid valitakse avaliku hääletusega. Kes naeratab kõige paremini, kes lubab rohkem, see läheb operatsioonisaali. See tunduks naeruväärne. Ometi toimub poliitikas tihti just nii.

Pädevus ei tähenda ainult diplomeid. See tähendab asjade ära tegemise kogemust: ettevõtte vedamist, mittetulunduse pärisprojekte, kogukonna algatusi, eelarvete koostamist, vaidluste vahendamist. See tähendab ka teadmiste õppimisvõimet: majandustsüklid, intress, maksud – mitte valimisõhtul, vaid enne. Ja mis eriti oluline: võime eristada lühiajalist populaarsust pikaajalisest kasust. Kui ainsaks eesmärgiks on “saada tagasi”, siis tehakse enne valimisi odavaid trikke, mitte kalleid, kuid vajalikke otsuseid.

Valijal tasub küsida: millised on selle inimese teod? Kas ta on loonud midagi, mis päriselt kestab? Kas ta on pidanud tegema valikuid, mis ei toonud kohe populaarsust, aga mis aitasid kogukonda edasi?

Mida valija saab teha? Valijal tasub küsida: millised on selle inimese teod? Kas ta on loonud midagi, mis päriselt kestab? Kas ta on pidanud tegema valikuid, mis ei toonud kohe populaarsust, aga mis aitasid kogukonda edasi?

• pidi valima lühiajalise populaarsuse ja pikaajalise kasu vahel – ning valis viimase;

• tuli toime stressi ja kriitikaga, ilma et oleks hakanud vastaseid sildistama;

• alustas midagi, mis päriselt valmis sai (mitte “aruteluring”, vaid tulemus).

Hiiumaal on tavaline, et vestlus läheb kiiresti sügavale. Räägid bussipeatuses või kabeli juures ja juba arutatakse elu mõtet. Seda oskust võiks poliitika rohkem austada.

Paraku on erakondade maailm üles ehitatud vastandumisele. Kui oled ühes leeris, pead olema teise vastu. Kui su oma partei eksib, ei tohi seda tunnistada. See on vastuolus ausa dialoogiga, mida kohalik poliitika peaks väärtustama. Ausalt öeldes on Hiiumaal sellega juba paremini kui riigis või maailmas

Kuid isegi siin võiksime seda dialoogi oskust veel süvendada.. Otsuseid ei pea langetama rindejoontel, vaid laua taga, kus on võimalik korraga kaaluda mitut vastandlikku ideed. Kes ütlevad: “Sinu mõttes on iva; võtame siit selle tüki ja seome oma lahendusega.” See pole nõrkus – see on küpsus. Tõeline tugevus ei ole valjuses, vaid võimes kuulata ja siduda erinevaid mõtteid tervikuks.

Mida valija saab teha? Küsida: millal sa viimati muutsid oma seisukohta uue info valguses? Too näide. Kuidas sa käitud, kui sinu oma erakond eksib? Kas sa julged seda ka avalikult öelda?

Sageli on just kõige küpsemad ja tasakaalukamad inimesed need, kes ütlevad: “Poliitika on räpane.” Mõistan seda. Kuid kohalikul tasandil – eriti Hiiumaal – on poliitika sageli lihtsalt teenimine. See on teekond “mina tean” pealt “räägime läbi” juurde. Kui sul on sisemist vabadust ja päris oskust asju ära teha, siis võib-olla oled just sina see inimene, keda me vajame. Jah, kriitikat tuleb. Aga kui su enesetunne ei seisa tooli najal, siis võib kriitika olla kütus, mitte tuli.

Hetkel käivad valimised, aga et olla kogukonna liige ja tegelikult panustada, sa ei pea olema volikogus. Sul on võimalus luua oma MTÜ, saata küsimusi volikogule, teha ettepanekuid ja ideid jagada või hakata ise asju paremaks muutma.

• Kas kandidaat on pidanud millestki loobuma ja on sellest tugevamana välja tulnud?

• Kas ta on midagi päriselt loonud ja lõpule viinud?

• Kuidas ta reageerib kriitikale?

• Kas ta julgeb rääkida ka ebamugavatest asjadest ausalt?

• Kas ta on valmis tegema otsuseid, mis ei too kohe populaarsust, aga teenivad kogukonda pikemas plaanis?
  

Sest vabadus ilma küpsuseta muutub isekuseks. Ja küpsus ilma vabaduseta muutub tardumuseks. Kohalik poliitika on koht, kus need kaks saavad kokku panna heaks eluks vajaliku kombinatsiooni: stabiilse eelarve, toimiva teenuse ja inimliku õhkkonna. Me ei vaja “täiuslikke” inimesi. Vajame piisavalt vabaks saanud inimesi, kes on võimelised õppima, koostööd tegema ja kogukonda teenima.

Hiiumaa tugevus on see, et meil on lihtne rääkida päriselt. Hoidkem seda eelist.

Valimised ei ole ainult see, kes parandab teed või katuse. Need määravad, kas Hiiumaa jääb paigaks, kus vabadus kasvab. Kui valime neid, kellel on olemas nii väline kui sisemine vabadus, kes oskavad tegutseda ja ei karda päris dialoogi ega lähtu vaid enda ambitsioonidest, siis jääb Hiiumaa kohaks, kuhu on alati hea tagasi tulla.

Rohkem minust. (Eesti keeles)
More about me. (In English)